Ettevaade energeetikasse 2014

Aasta algus on traditsiooniline aeg selleks, et visata pilk udusele tulevikule ja püüda ära arvata, mis selle silmapiiri taga ikka on. Aasta esimese kuu nimetus iseenesest sisaldab Rooma jumalust Jaanust, kes vaatas samaaegselt nii edasi kui tagasi. Järgnevalt peamiselt sellest, mida ennustatakse energia- ja muude ressurssidega seoses järgmisteks aastateks.

Palju kirutud ja kardetud nafta tipp paistab olevat lõpuks kätte jõudnud. Enamus naftat tootvaid riike välja arvatud Saudi Araabia pumpab musta kulda nii palju kui jaksab. Vaatamata sellele on maailma traditsioonilise toornafta toodang languses 4-6% aastas. Venemaa/Kasahhi naftatoodang on tänu Kaspia mere piirkonnale enam-vähem samal tasemel ja ainus tõeliselt toodangut suurendav riik on USA. Seejuures on EIA (Energy Information Agency) tunnistanud, et toodangu kasv jätkub aastani 2019 ja hekkab seejärel märgatavalt vähenema. See toodangu kasv on saavutatud nafta arvel, mida tuntakse kui LTO (light tight oil – eesti keeles korralik vaste puudub) ja mida saadakse põhimõtteliselt samal meetodil kui kildagaasi. Samal ajal või mõni aasta hiljem peaks saabuma tootmise tipp ka kildagaasile, mis siiski ei ole põhjustanud energeetilist revolutsiooni. Mis siis saama hakkab, ei taha praegu ennustadagi.

Taastuvenergeetika vallas on uudised ja ootused üpris vastuolulised. Näeme dotatsioonide vähendamist mitmesugustele taastuvenergia lahendustele nii Saksamaal kui Suurbritannias, kes on siiani olnud sellesisuliste arenduste esireas. Ka Hispaanias on pandud pidureid PV-jaamade arendusele ja näib, et hakatakse eelistama tuulegeneraatoreid. Nimelt selgus, et taastuv elekter nõuab üüratult palju tasakaalustamist nn. tavaliste genereerimisvõimalustega. Üllatav, eks?

Tehnilise poole pealt võib oodata nutikate (inglise keeles – smart) võrkude massiivset promoveerimist kuigi juba on kostnud ka hääli, et nutikuse arendamise fookuses peaks olema hoopis tarbija – inimene ise. Nimelt on päris lihtsa matemaatika abil võimalik näha, et praegust energia tarbimise taseme juures ei ole kuidagi võimalik asendada fossiilseid allikaid taastuvatega. Lihtsalt neid ei jätku. Tarbimisharjumuste muutmisest on vähe – muuta tuleks elulaadi. Kahjuks võib eeldada, et selle tõdemuseni otsustajad veel ei jõua – 2013 tõi kaasa järjekordse inimtekkelise CO2 õhku paiskamise rekordi – 36 miljardit tonni.

Lõpetuseks tuletan meelde kahte kõige tõhusamat meedet isikliku saastamise vähendamiseks – ära sõida autoga ja tööta kodus!

Kalle Virkus
TREA ekspert

03.02.2014
kõik uudised